Mineviku varjud kus mälu teeb haiget

Ma mäletan eelkõige neid lõhnu, mis ajasid oksele aga sel hetkel polnud sellest ümberkaudsetel ei sooja ega külma. Ei mingeid hellitusi, lohutusi ega kaastunnet. See laps  pidi kiiresti narkoosiga maha rahustatud saama ja ka opituppa viidud. Omamoodi tagantjärgi tõdemine on see, et äkki need Riia Ortopeedia kliinikus tehtud neli suurt ja rasket lõikust, millega seotud kohutav hirm ja äng väikse nelja aastase tüdruku hinges ja häälitsemises ongi üheks põhjuseks, et kunagi unistasin ooperilaulja (mezzosopran) elust. Karjudes ju, vähemalt teoreetiliselt, on hääletreening see, mis suurendab eeldusi lauljaks saada? Häälepaelad on ka lihased ning nagu näiteks jalgu treenides saad tugevad ja hästi jõulised jalad, siis jõuliselt häälitsedes arenevad ka häälepaelad ja see on kogu selle õuduse ning traagika juures üks positiivne asi.

Ja karjumine ja jõuga ema sülest ärakiskumise tunne jäävad mind vist surmani saatma.

Opitoas visati mulle mingi kummilont nina ja suu peale ning sealt siis hakkas seda jubedat haisugaasi tulema, mis pidi mind uinutama, et ma ei näeks ega kuuleks kuidas mu jalakesed reiest katki saeti, kuidas arstid mu luude ja lihaste keskel songerdasid. Istutati midagi kuskile juurde ja midagi jälle lõigati maha. Kõige lõpuks taoti kõik ära lõigatud ja juurde istutatud luud spets naeleta kinni. Ja nii tehti mõlema jalaga, sama metoodika. Selle järel pandi mind pooleks aastaks kipsi, et arstide kõige parema tahtmise ja tollaste (60ndad) teadmiste põhjal katsetada, kas saab need  puusaliigesed paika või ei. Mõlemale jalale tehti kaks (kokku siis 4) operatsiooni. Laias laastus nii, et üks opp saagimiseks ja luude ümberistutamiseks ja tehtud trikid naeltega fikseerimiseks, teine opp siis naelte väljavõmiseks ja jumal teab milleks veel. Ma ju magasin samal ajal. Aga need jutukillud on mul meeles ema ja isa juttudest. Lapsed ju päris sageli kuulavad kuskil voodi või laua all redutades, et millest need lapsevanemad siis ka räägivad ja tegelikult uudishimu ei ole patt Nii pikk on valu mälu, minu jaoks juba 60 aastat, aga ikka ma tean ja mäletan, sest see oli nii tugev emotsioon ja lõhn, mida ma tõenäliselt tunnen ka siis kui ma juba surnud olen (nali).

Ühel korral aga juhtus sedasi, mis siiani hirmuvärinaid tekitab. Lugu ise on meeles sellisena. Eks nii väiksel lapsel kulgeb see ajutuegevus ja loogika oma rada mööda ja püsib meeles  jällegi emotsiooni ajel.

Lugu ise siis selline, et oli hiigelsuur opisaal, kus korraga mitu oppi käsil. Mind oli jäetud üksinda lebama ühele neist opilaudadest, puus kaenla alt kuni peaaegu põlveni lahti lõigtud. Ühel hetkel avasin silmad ja nägin seda kõike ja ma hakkasin hulumeelset nutma ja tundsin end tõesti nagu oleks Frankensteini kätte sattunud. (Tõe huvides tuleb mainida, et Frankensteinist ei teadnud ma tollal veel midagi). Olukord oli nimelt selline, et see vastikut haisu välja ajav kummilont, mida tollal nimetati narkoosiks, oli mingil moel mu ninalt maha vajunud ja hakkasin seetõtu juba unest ärkama, kuigi meditsiiniline töö minga ei olnud veel lõpetatud. No see minu narkoosist ärkamine ja hirmukisa ajas kogu opitiimi paanikasse.

Ruttu pandi see haisulont mulle näkku tagasi ja siis ma magasin jälle õndsa und.

Riia Oropeedia Kliinik oli 60ndatel üks NLiidu kuulsamaid ja võimekamaid ortopeediliste haiguste ravimise keskusi. Ja selle keskuse hing ja eestvedaja doktor Grumins suurepärane ja tark tohter, lisks ka kena inimene, kes lastega sai hästi kontakti. Selles, et need opid 100 protsenti ei õnnestunud ei olnud tema süü. Tegi ta siiski kõik, mis selleaegne tarkus ja praktilised kogemused olid ning süüdistada mitte kuidagi ega kedagi ei saa. Õigest pesast need puusakesed jälle välja vulpsasid, kuigi tehti sealsamas haiglas mulle küll vesivõimlemist ja igasugu muud füsioteraapiat. Tulemust oli vaid nii paju, et mõlemad puusad olid paigast ära ja seda enamvähem sarnaselt, mistõttu mu kõndimine väga hull lonkamine ei olnudki. Ja opiga jäi saavutamata see mis oli plaanis. Põhjus lihtne - selleks hetkeks kui mu pardikõnnak hakkas välja paistma, hakkasin suht varakult kõndima ja lihased said mis tahtsid, olid jalalihased jõudnud juba areneda selliselt et osutuks võimatuks tollase meditsiinilise teadmisega nendega midagi ette võtta.

Selle Riia haiglas olemise ajal õppisin natuke ka läti keelt. Ja see teadmine ei olnud seotud jäätisega, mida tänasel päeval pea kõik eestlased teavad. See oli nutt ja hala mu voodinaabrilt. Ta karjus valude, hirmu ja ahastuse tõttu nii ööd kui päevad. Ta oli umbes minu vanune, aga ta vanemad ei olnud temaga koos haiglas. 

"Saab kaaja, saab kaaja, saab kaja..." Tuleb välja, et läti keeles tähendab see "jalg valutab!

Selliseks kujunes siis minu lapsepõlv. Valud, reeglid mida tohib ja mida ei tohi teha, nö vati sees kasvamine. Mõistan vanemaid, nende hirm oli, et olukord läheb hullemaks. Seega, mul ei lubatud kunagi uisutada, joosta, tüseneda, hüpata. Kooliaegsena olin ma pidevalt kehalise kasvatuse tundidest vaba, sest kõik kartsid, et äkki läheb hullemaks, sest mingi stabiilsus oli ju tekkinnud ja valusid ka eriti enam ei olnud.

Aga mis tegin mina, kui me viimaselt opilt Riiast koju Kuressaarde saabusime? No natuke sigadusi tegin :). Kogu pere korraldas elamist selliseks, et mul oleks võimalik ohutumalt (just ilma kukkumata) kodus tasakesi uuesti kõndima õppida (vanuses 0-5 olin käima õppinud juba täpselt 3 korda, üks kord siis loomulikul teel, ja järgmised kaks selles osas, mis pidi järgnema kipsi äravõtmisele).

Sel ilusal päeval, kui olme viimasest Riia reist koju jõudnud, läksin ma nii muuseas vanaema tuppa uudistama. Vanaemal oli selline hästi pehme kushetike, millel oli mõnus istuda ja jalgu kõlgutada. Ühel hetkel otsustasin, et kushetilt ei näe hästi aknast välja, teistega õue mängima ei juletud mind veel lasta. Mina aga tahtsin näha midagi muud kui haigla pikad koridorid, valged kitlid ja see vastik kummilondist tulev lõhn.

Orgunnisin endale siis vanaema tuppa kolmejalgse tabureti. Panin selle vanaema pehme kusheti peale ja ürituse krooniks kujunes hetk, et ma ronisin ise selle kipaka konstrktsiooni otsa, et vaadata mis seal õues siis huvitavat oli. Vaatepilti ma kaua muidugi nautida ei saanud, sest kogu kohal olevat perekonda valdas paanika, et mis siis saab kui sa nüüd kukud jne. See oli mu lapsepõve ainus kord kui ma vitsa sain. Võib olla ei olnud ainus, aga kõike halba ei pea ju ka mäletama.

Kokkuvõttes pean enesekriitiliselt tõdema, et eks ma üks pisike ulakust täis paharet olin. Ime seegi, et midagi hullemat ei juhtunud.