Kui kardinad lendlevad kui liblikad
Tol hommikul ärkasin nagu tavaliselt ja leidsin end ruumist mis oli voodeid täis, kuid inimtühi. Tundus nagu unenäos. Mõtlesin, et olgu, tukastan veel veidi, sest olukorras polnud midagi ebameeldivat. Ning pean tunnistama, et magada mulle meeldib.
Hetked hiljem ärkasin uuesti ja siis meenus, et olin eelmisel päeval jätnud voodile hüvastijätukirja ja otsustanud suurt kogust tablette neelates teha enesetapu. Põhjus oli lihtne - tüli abikaasaga täiesti mõttetutel teemadel. Ma ei olnud tarvitanud alkoholi, kuid abikaasa süüdistused selles kontekstis olid tol hetkel jõulised, kuid siiski ebaõiglased. Jah, mul oli selleks ajaks sõltuvus valgest veinist. Ja tunnistan, et vahel napsutasin tõesti ja liiga palju, kuid seekord mitte. Mu usaldusväärsus kaaskodakondsete silmis oli aga hakanud liikuma usaldamatuse suunas. Ja mina jälle vastupidiselt leidsin õigustusi nendele protsessidele mis moondasid protsessid ja minuminapildi iseendast ja oma himudest arusaamiseni võttis veel aega.
Tol päeval tüli ja tolle hetke ebaõiglased süüdistused lihtsalt viisid arukad mõtted kõrvale ja ma otsustasin... Tuleb tunnistada, et see polnud esimest korda selletaoline tüli. Kuid neid tülisid oli meie elus palju ja erinevaid. Aga nagu targad ütlevad, et "tangot tantsitakse ikka kahekesi". Ja nii ma tabasin end liiga sageli mõttelt, et mina olen hea ja tema on see kiusaja ja paha. Selleks hetkeks ei olnud ma endale veel tunnistanud, et olen alkohoolik ja ilmselgelt sõltlane. Arvasin siiralt, et see klaasike või kaks või isegi pudel veini või veelgi rohkem, ei ole ju veel alkoholism. Ja lisaõigustus selle mõtte juures oli see, et jõin vaid valget veini, ei punast, sest see rikub hambaid, ei õlut ega siidrit, kangest alkoholist rääkimata. Seda viimast oleks pidnud mulle kas tilgutama või siis väevõimuga suhu kallama. Ma arvan, et see mõttemuster minu peas andis signaali, et oh see vein on nii süütu jook, lõunamaades juuakse pidevalt. Aga eks üks õige sõltlane leiab ikka põhjuse miks, millal, kui palju juua, see on fakt.
Aga tagasi liblikatena hõljuvate kardinate juurde.
Aga jah, see ärkamine seal valgete kardinatega ja tühjade vooditega toas tekitas tunde, et vot, neelasin neid tablette (seekord ilma alkoholita) ja nüüd olen surnud, vaba nendest ebaõiglastest kuid vahel ka õiglaselt antud süüdistutest. Mõtlesin tõesti sel hetkel, et olen paradiisis ja nüüd algab uus ja parem elu.
Valged kardinad, mis olid toas olevaid tühje voodeid eraldamas, hõljusid rahulikult ja vaikselt avatud aknast puhuva õrna tuulekese taktis. Ja tuli rahu ja rõõm, et olen pääsenud kogu sellest maisest taagast, mis mind juba suhteliselt pikka aega oli vaevanud. Süüdistused teistelt, iseenda süüdistamie, suutmatus oma minapilti kokku panna selliselt, et see oleks mind ümbritsevate inimeste jaoks ja ühiskonnas laiemalt aktsepteeritav, samuti aktsepteeritav ja adekvaatne minu enda jaoks.
Ja muidugi kõige selle taga pidevalt tukslev mõte, et miks ma joon seda valget veini, kas ma siis tõesti ei saa endast tahtejõuga jagu. Selline kerge tunne tuli peale suitsiidikatset. Isegi õnnetunne ja mingi kummaline rahu tulid peale.
Vaikuse ja rahu katkestas eakas mammi, kes tuli mu palati põrandaid pesema.
"No devotska (noh tüdruk)" asus mopiga ringi tuuseldav hooldajatädi mind motiveerima voodist tõusma.
"Kus ma olen ja kes teie olete?" küsisin. "No olete haiglas ja kiirabi tõid teid eile siia".
Mina vastu, et mis siis nüüd edasi saab?
"No doktor varsti tuleb ja siis räägib teile,"kostis mammi sõbralikult ja jätkas põrandate pesemist.
Mul oli kole janu ja kohvi oleks tahtnud, sest kuna ma paradiisis polnud, võis ju ka maiseid asju soovida.
Küsisin mammilt:"Palun kas siin kuskilt vett ja kohvi saaks?
"Tütreke, puhvet on veel kinni, aga ma toon teile kraanist vett", vastas mammi sõbralikult.
Mõne hetke pärast oli mammi tagasi, ühes käes klaas ja teises käes, oh rõõmu ja üllatust, tass aurava piimakohviga. Tuli puudu venekeelsetest tänusõnadest. Kuna olin rahulik ja viisakas, tõi mamma mulle ka teise tassi mõnusat sooja jooki, sest olgem ausad, natuke jahe oli ka. Esiteks sellepärast, et käis kõva tuulutamine ja teiseks seepärast, et mul oli seljas vaid õhuke öösärk, millega kiirabi mind öösel haiglasse oli toonud.
"Devotska, tõin teile arstide toa kohvimasinast salaja natuke kohvi, teil olemine veidi paremaks läheks", ütles mammi hoolimisest ja sõbralikkusest pakatades.
Lõpetanud kohvi nautimise, tuli lõpuks ka arstionu, kes seletas mis minuga öösel tehti ja mis nüüd edasi saab.
"Proua, kiirabi tõi teid siia öösel, kuna olite liigselt tablette söönud ja teadvuse kaotanud, lisaks olite jätnud voodile hüvastijätu kirja,"kõneles arstionu kiretult, kuid mitte hukkamõistvalt. Tundus, et minu juhtum pole talle mingi uudis ega ka mitte erakorraline olukord. Tundus, et ta mõistis ja kogemusest tulenevalt ka hoidus hinnangutest minusuguste kohta. Elu on lihtsalt selline, kõneles tema pilk ja sealt võis välja lugeda ka kurbust, et elus sellised olukorrad tekivad.
"Nüüd järgmise sammuna tuleb teil minna psühhoneuroloogia haiglasse, sealsed tohtrid oskavad teid paremini aidata,"lausus arstionu ja läinud ta oli.
Minu öökapile jäi vedelema mapp minu haiguslooga, kus oli siis kirjas ka see õuduste öö, kus arstid mind teadvusele tõid ja kiirabi haiglasse sõidutas.
Ajasin end voodist üles ja pidin tõdema, et olen tõpoolest paljajalu ja õhukese öösärgi väel. Hooldaja aitas veel otsida, kuid mida polnud seda polnud. Küsisin siis sõbralikult hooldajatädilt, et kuidas ma sinna psühiaatrasse pääsen?
"No see on siinsamas, umbes pool kilomeetrit, pöörate siit meie juurest vasakule ja siis otse ning oletegi kohal."
Tundus veider, aga kui nii siis nii. Täsustasin veel, et kas keegi tuleb minuga kaasa ja mammi vastas, et ei ole sellist ülesannet antud, peate ikka ise minema.
Juhiste abil jõudsin haigla välisukseni. Uksest puhus õrn ja jahe tuuleke. Kõik oli vaikne, mõni üksik auto või kõndija välja arvatud. Oli varahommik, või ka puhkepäev, nii palju segi mu arusaamine toimuvast.
Seisin siis seal uksel ja mõtlesin, et kuidas oleks mõistlikum paljajalu ja öösärgis seda poolt kilomeetrit läbida. Variante oli kaks, tegelikult kolm, aga see ei olnud enam minu pädevus.
Otsustasin minna esialgu mööda kõnniteed ja vahepeal proovida ka kuidas see murul välja näeks. Minu raviteemaline mapp kaenlas, asusin hullmaja poole teele. Sisuliselt oleks ma võinud teisele poole, kodu poole tatsuda. Aga olen vist liiga kuulekas või kohusetundlik, et kui arst nii ütleb, siis tuleb nii ka teha.
Hakkasingi siis minema, ja haigla kõrval nurga taga seisis haigla meditsiiniteenusteks mõeldud auto. Sümpaatne papi rahulikult piipu popsimas, imselgelt selle auto juht.
"No latseke, kuhu sa siis nüüd omast arust lähed? Vähese riide ja paljaste jalakestega", küsis papi minult seda murelikul häälel.
"Hullumajja lähen! Näe isegi dokumendid anti kaasa !" vastasin.
Hetkelise mõttepausi järel kamandas papi mind autosse ja ütles:" Ma viin su ära, lapseke, kus sa siin sedasi poolpaljalt ringi tilberdad, saad veel külmetuse".
Sõitsingi siis autoga kenasti turvaliselt seevaldi kinnise osakonna ja vastuvõtu ukse taha. Haigla auto lahkus ja mina hakkasin haiglaravi kõige karmima ja kinnisema osakonna ukse taga koputama ja uksekella tiristama, et laske mind ometi hullumajja sisse.
Läks umbes veerand tundi või ehk ka veidi kauem kui uksele ilmus kurja olemisega venekeelne proua, kes ilmselgelt oli häiritud sellest, et ma teda tülitasin. Võib olla jäi tal minu kangekaelse hullumaja kinnisesse osakonda trügimise tõttu kohvi joomine pooleli. Kes seda teab ja võib olla see polegi oluline. Lõpuks lasti mind sisse ja mul "õnnestus" seal veeta kaks päeva, mis on mu elus ühed kummalisemad päevad. Mind päästis Dr.S, kes juba varem oli minu depressiooni ja muude hädadega tegelenud.
See lugu siin tundub omamoodi naljakas, aga teisalt ka kurb. Mis saab inimestest, kes satuvad kiirabiga haiglasse ilma riiete ja jalatsiteta, sageli pole neil kaasas raha ega telefoni. Mis saab inimestest, kes eiravad arsti poolt määratud tulekuid ja minekuid? Mis oleks juhtunud siis, kui ma seevaldi asemel oleks seadnud sammud kodu poole? Jalgsi paljajalu ja õhukese öösärgiga. Küsimusi on siin rohkem kui vastuseid. Samuti on sadu olukordi, mida võib lahendada nii või siis ka teisiti.
MÄRKUS: Selle intsideni ajal ei olnud ma tarvitanud alkoholi, oli lihtsalt väga valis mõeldes tagasi riidudele kaasaga.
