Mineviku varjud kus mälu teeb haiget
Ma mäletan eelkõige neid lõhnu, mis ajasid oksele aga sel hetkel polnud sellest ümberkaudsetel ei sooja ega külma. Ei mingeid hellitusi, lohutusi ega kaastunnet. See laps pidi kiiresti narkoosiga maha rahustatud saama ja ka opituppa viidud. Omamoodi tagantjärgi tõdemine on see, et äkki need Riia Ortopeedia kliinikus tehtud neli suurt ja rasket lõikust, millega seotud kohutav hirm ja äng väikse nelja aastase tüdruku hinges ja häälitsemises ongi üheks põhjuseks, et kunagi unistasin ooperilaulja (mezzosopran) elust. Karjudes ju, vähemalt teoreetiliselt, on hääletreening see, mis suurendab eeldusi lauljaks saada? Häälepaelad on ka lihased ning nagu näiteks jalgu treenides saad tugevad ja hästi jõulised jalad, siis jõuliselt häälitsedes arenevad ka häälepaelad ja see on kogu selle õuduse ning traagika juures üks positiivne asi. Ja karjumine ja jõuga ema sülest ärakiskumise tunne jäävad mind vist surmani saatma. Opitoas visati mulle mingi kummilont nina ja suu peale ning sealt siis hakk...